verse 1 Olles kodust kaugel unistasin sinust, õnnest, mis võib saabuda taas. Kuid koju jõudes leidsin, E+ liiga vähe minust siiski hoolisid sa. Ei suutnud oodata sa mind. Kas mäletad ehk veel, kuis' pisar silmil andsid käe, üteldes mul ma ootan sind ka siis kui aastaid mööda läeb'? Ei suutnud oodata sa mind. Võib-olla sa ei tea, kuis unistasin kõik need ööd, sinust mu arm, kui saatus karm meil oli lahku viinud teed. verse 2 Siis mõte sinust tiivustas mind kõigis rasketes lahinguis, rindel, et koju jõudes kohtan ma sind nägin su naeratust olin selles kindel. Ei suutnud oodata sa mind ja kuigi saabub päev mil sind võib-olla näen ma veel, siiski ei saa õnn korduda. Ei suutnud oodata sa mind